Jätke mind, sest see, keda ma armastan, on mind kutsunud,

Ja mulle on ta ilmutanud rõõmusõnumeid.

Ja ta on mulle selgitanud peeneid tähendusi,

Kindlusega, kui ta paljastas loori.

Ta andis mulle juua ja ma ohverdaksin end sellele, kes mulle juua andis.

Tõepoolest, Jumalale kuulub see vein.

Ja ta vabastas ahelad pärast katsetamist.

Ja andis mulle igasugust heldust.

Ja armastuses selgitas ta minu kavatsust ja seisundit.

Vagadusega hoidis ta mind süüst eemal.

Minu aeg möödus teadmistes ja vagaduses.

Ja teispoolsuses, püsivuse elupaika.

Ja kui karavani juht mind juhtis,

Puhtuse nõlvale, Ramatite vahel.

Ma vastasin talle ega painutanud oma ohje

Tagarääkijale ega süüdistajate rahvale.

Ja piisab mulle, et olen ukse juures,

Lävel kuni ülestõusmispäevani.

Küsige minult, sest armastus on minu kunst ja minu seisund,

Ja ma olen saanud, oh mu sõber, teenijaks.

Me olime nendega kohal Dini veinil,

Millele pilved sadasid nende peale.

Ja nende joobes ei tunnistanud nad teist,

Ja nende vahel on Issanda märk.

Märk, mis osutab Tema rahulolule igal hetkel,

Ja nad ei karda selle tagajärgede kahetsust.

Neile on rikkalikud armuandide kingitused,

Millega nad saavutasid juhtimise.

Võib-olla koos nendega jõuame aedade elupaika,

Ja Prohvet juhib meid, tee juhid.

Tema peale, olgu Allah iga hetk õnnistatud,

Ja tema perekond, nagu hommikutuvi kudrutab.